Langeb märg vihm mulle peale
ning ma tunnen end kui vettinud roju.
Ma olen pahane enese peale,
Et ma vihmavarju jätsin koju
***
Kas sa näed?
Kas sa kuuled?
Kas sa mõistad,
miks mu silmad suured?
Kas sa tajud?
Kas sa tunned?
Kas sa hoolid,
mida tunnen,
mida arvan,
mida mõtlen?
***
- Mul on mure
Ma pole üksi,
kuid mu tüütut seltilist
ei näe ükski,
vaid mina.
Ta on hull, kui loom
ja raevuhoos
teeb viga mulle,
siiski teiste silmis
teen endale.
Ma pole üksi.
Ta pole üksi.
Me pole üksi.
Me talume teineteist vihates
ja ülimat kontrolli ja vabadust ihates.
- Jaa, kes on ta, mu peas
nõrk ja hädine.
Tappa tahaks teda,
kuid siis sureks ka ma.
Milline dilemma:
ela ja talu
või tapa
ja tapetud ole isegi.
Kuidas teda võita?
- Kuidas teda võita?
***
Ma rändan üksi
külast linna
linnast maale.
Kõikjal on kõike,
kuid ei midagi mulle.
Ainult väheke rõõmu
ning mõnda tarkust.
Siiski, mida rohkem tarkust,
seda vähem rõõmu.
Mida rohkem mõistan,
seda vähem tahan.
Mu rännak pikk, kuid lühike.
***
Piinlikus,
kellel magus,
kellel mõru.
See ebakindel hetk
nõrgemal on põrguretk.
Tugevamal pigem aga
tegemist komöödiaga.
See lihtsalt absurd
mitte surmatund.
Ta naerab, ei hooli
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar